Eestis oli populaarseks mängimiskohaks “mängutoad”, mida peeti tihti elumajade keldrites, kus mõne krooni eest sai kohapeal mängimiseks rentida kasseti. See kummaline skeene vormis Eesti videomängude “kollektiivse kultuurimälu” (van Dijck, 2004) ning lõi erilise viisi, kuidas videomänge siinmail kogeti (seda eriti post-sovietlikus ühiskonnas). LVLup! muuseum taaselustab seda unustatud folkloori ning rekonstrueerib Eesti videomängude ajalugu läbi konsoolide, mängude, arhiivimaterjalide ja isiklike lugude.