Maailmas leidub palju põnevaid loomi, kuid vähesed neist tekitavad inimestes nii palju uudishimu ja rõõmu kui laama. Need Lõuna-Ameerika Andide kõrgmäestikest pärit karvased olendid on aastatuhandeid olnud kohaliku kultuuri ja majanduse lahutamatuks osaks. Oma omapärase välimuse, rahuliku, kuid aeg-ajalt kangekaelse iseloomu ning suurepärase kohanemisvõimega on laamad pälvinud tähelepanu kaugel väljaspool oma kodumaad. Olgu tegemist nende rolliga pakkloomadena, villaallikana või hoopis teraapialoomadena, laama on palju enamat kui lihtsalt naljaka näoga kaameli sugulane.
Kes on laama ja kust ta pärineb?
Laama (Lama glama) kuulub kaamellaste sugukonda, olles lähedalt sugulane alpakade, guanako ja vikunjaga. Need loomad on pärit Lõuna-Ameerika Andide piirkonnast, kus nad on kodustatud juba tuhandeid aastaid tagasi, umbes 4000–5000 aastat enne meie aega. Inkade impeeriumi jaoks olid laamad üliolulised – nad olid ainsad pakkloomad, kes suutsid toime tulla rasketes mägistes tingimustes ja hõredas õhus, kandes koormaid, mida inimesed ise ei jaksanud.
Bioloogiliselt on laama guanako kodustatud vorm. Erinevalt paljudest teistest loomaliikidest, kelle puhul on metsikud esivanemad tundmatud, on laama päritolu üsna selge. Nad on aretatud spetsiaalselt vastupidavuse ja kandevõime silmas pidades, mistõttu on nad tunduvalt suuremad ja tugevamad kui nende metsikud sugulased. Tänapäeval võib laamasid leida üle kogu maailma, alates suurtelt loomafarmidest kuni pisikeste hobiettevõteteni, kus neid hinnatakse nende omapärase välimuse ja sõbraliku olemuse tõttu.
Laama füüsilised omadused ja välimus
Laama on oma kasvu ja kehaehituse poolest muljetavaldav loom. Täiskasvanud isendi turjakõrgus ulatub tavaliselt 100–120 sentimeetrini, kuid koos pika kaela ja peaga võib nende kõrgus ulatuda kuni 1,8 meetrini. Kaalult on nad üsna märkimisväärsed, ulatudes 130–200 kilogrammini. Nende kehaehitus on kohandatud raskel maastikul liikumiseks – neil on pikad, peenikesed jalad, millel on spetsiaalsed kahevarbalised sõrad, mis on pehmed ja haarduvad, võimaldades neil liikuda kindlalt ka kõige järsematel nõlvadel.
Üks laama kõige äratuntavamaid tunnuseid on tema tihe ja pehme vill. Kuigi see pole nii peen kui alpakal, on laama vill siiski väga hinnatud. Vill võib olla väga erinevat värvi: valge, must, pruun, hall või kirju. Lisaks villale on neil suured, väljendusrikkad silmad ja pikad, banaanikujulised kõrvad, mis aitavad neil oma tundeid väljendada. Kui laama on erksas meeleolus või ärritunud, hoiab ta kõrvu püsti; kui ta aga tunneb end ohustatuna või on alandlik, tõmbab ta need taha.
Kuidas laamad suhtlevad ja käituvad?
Laamad on väga sotsiaalsed loomad ja nad tunnevad end kõige paremini karjas olles. Üksinda elamine on nende jaoks stressirohke. Nende suhtlemisviis on keeruline ja sisaldab nii hääli, kehaasendeid kui ka kõrvade liigutamist. Tuntuim laama “hääl” on ümisemine, mida nad kasutavad omavaheliseks suhtlemiseks, emade ja järglaste vaheliseks sidemeks ning üldise meeleolu väljendamiseks.
Kõige kuulsam ja ehk ka kardetum omadus laamade juures on sülitamine. Paljud usuvad, et laamad sülitavad möödujate peale lihtsalt nalja pärast, kuid tegelikult on see nende äärmuslik enesekaitse ja sotsiaalse hierarhia vahend. Nad sülitavad tavaliselt siis, kui tunnevad end nurka surutuna või kui nad peavad omavahel vaidlema toidu või positsiooni pärast karjas. Sülitamise ajal väljutavad nad maosisu, mis on äärmiselt ebameeldiva lõhnaga, andes vastasele selge märguande hoida distantsi.
Intelligentsus ja õppimisvõime
Laamad on tuntud oma kõrge intelligentsuse poolest. Nad õpivad kiiresti selgeks lihtsad käsklused ja on võimelised hindama olukordi, mis nende jaoks ohutud või ohtlikud on. Tänu sellele kasutatakse laamasid tänapäeval sageli ka karjavalvuritena – nad suudavad kaitsta lambakarju kiskjate, näiteks koerte või rebaste eest. Kui laama märkab võõrast kiskjat, teeb ta valju hoiatushäält ja võib isegi rünnata, pekstes kiskjat jalgadega või sülitades.
Laama pidamine ja hooldus
Kuigi laama on vastupidav loom, vajab ta siiski nõuetekohast hooldust. Kõigepealt on vaja tagada piisav elupind. Kuigi nad ei vaja suuri karjamaid nagu lehmad, peab neil olema piisavalt ruumi liikumiseks. Samuti on oluline aia olemasolu, mis on piisavalt kõrge, et nad ei saaks välja hüpata (kuigi nad teevad seda harva) ja mis kaitseb neid kiskjate eest.
Toitumise osas on laamad väga vähenõudlikud. Nad on taimetoitlased ja söövad peamiselt rohtu, heina ja oksi. Oluline on jälgida, et neil oleks alati ligipääs puhtale joogiveele ja vajalikele mineraalainetele. Erinevalt paljudest teistest loomadest pole laamad nõudlikud väga toitainerikka toidu suhtes, kuna nende seedesüsteem on evolutsiooniliselt kohanenud vähese toiteväärtusega mägise taimestikuga. Ületoitmine võib laamade puhul viia ülekaalulisuse ja terviseprobleemideni.
- Regulaarne pügamine on vajalik, et vältida villa liigset viltumist ja hoida looma puhtana.
- Sõrgade hooldus on oluline – kord aastas või vajadusel sagedamini tuleks neid kontrollida ja vajadusel kärpida.
- Vaktsineerimine ja parasiitide tõrje on hädavajalikud, et tagada karja tervis.
- Sotsiaalne vajadus – osta alati vähemalt kaks laamat, et nad ei tunneks end üksikuna.
Laamade terapeutiline roll tänapäeva ühiskonnas
Viimastel aastatel on laamad leidnud oma tee haiglatesse, hooldekodudesse ja koolidesse. Tänu oma rahulikule olemusele, suurele silmapaarile ja pehmele kasukale on nad suurepärased teraapialoomad. Inimesed, kes suhtlevad laamadega, kogevad sageli stressitaseme langust ja vererõhu alanemist. Nende kohalolek loob turvatunnet ja julgustab inimesi suhtlema.
Laama-teraapia on eriti populaarne autistlike laste või ärevushäiretega täiskasvanute puhul. Kuna laamad on ettevaatlikud ja ei ole pealetükkivad, annavad nad inimesele ruumi, mida on vaja usalduse tekkimiseks. Selline loomaga kontakteerumine aitab arendada empaatiavõimet ja sotsiaalseid oskusi.
Korduma kippuvad küsimused laamade kohta
Kas laama on ohtlik inimestele?
Üldiselt ei ole laama inimesele ohtlik. Nad on uudishimulikud, kuid pigem pelglikud. Rünnakud on äärmiselt haruldased ja juhtuvad vaid siis, kui looma on tõsiselt provotseeritud või kui ta tunneb, et tema karja on ohustatud. Nõuetekohaselt sotsialiseeritud laama on inimestega väga viisakas.
Mis vahe on laamal ja alpakal?
Laamad on oluliselt suuremad kui alpakad, neil on pikemad kõrvad ja pikem näokuju. Alpakad on aretatud peamiselt nende ülipehme villa pärast, samas kui laamad on olnud pikka aega kasutusel pakkloomadena. Alpakad on oma olemuselt ka veidi häbelikumad.
Kui kaua laama elab?
Hästi hooldatud laama elab tavaliselt 15–20 aastat, mõnikord isegi kauem. Nende eluiga sõltub suuresti elutingimustest, toitumisest ja veterinaarsest järelvalvest.
Kas laamat saab õpetada?
Jah, laamad on väga õpihimulised. Neile saab õpetada jalutusrihma otsas käimist, takistusraja läbimist ja erinevaid lihtsamaid trikke. Nad reageerivad kõige paremini positiivsele kinnitusele ja preemiatele.
Kas laama vill vajab erilist hooldust?
Laama vill on loomulik ja vastupidav, kuid kui seda ei pügata, võib see tolmuse ja kuiva kliima korral viltuda. Pügamine aitab loomal end palaval ajal paremini tunda ja villa taaskasutusse suunata.
Laamade majanduslik ja kultuuriline tähtsus
Andide piirkonnas on laamad endiselt majanduslikult olulised. Lisaks villale, mida kasutatakse kvaliteetsete kudumite valmistamiseks, on nende sõnnik hinnatud looduslik väetis, mis on sajandeid aidanud põllumeestel karmi mäestikupinnast viljakana hoida. Tänapäeval on laamade kasvatamine muutunud ka turismiobjektiks. Matkamine koos laamadega, kus loomad kannavad matkajate varustust, on muutumas üha populaarsemaks nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas.
Kultuuriliselt on laama sügavalt juurdunud Lõuna-Ameerika rahvaste uskumustesse. Paljudes müütides peetakse laamat pühaks loomaks, kes valvab mägede ja nende rikkuste üle. See austus looma vastu on säilinud tänapäevani, kus laama ei ole mitte ainult tööloom, vaid ka kaaslane ja sümbol, mis ühendab mineviku ja oleviku. Nende loomade jälgimine looduses või farmis pakub ainulaadse vaatepunkti sellele, kuidas loodus ja inimene on suutnud aastatuhandeid koos eksisteerida, kohanedes maailma kõige karmimate tingimustega.
Lõpetuseks võib öelda, et laama on suurepärane näide evolutsiooni edukusest ja kohanemisvõimest. Olgu tegemist nende võimega toime tulla hapnikuvaese keskkonnaga või nende keerulise sotsiaalse struktuuriga, on nad tõeliselt tähelepanuväärsed olendid. Nende mõistmine ja väärtustamine annab meile parema ülevaate sellest, kui mitmekesine ja rikas võib loomamaailm olla. Kui teil on kunagi võimalus kohtuda laamaga silmast silma, võtke hetk, et seda rahulikku ja intelligentset looma lähemalt vaadata – võib-olla üllatute, kui palju sarnasusi te endas ja selles uudishimulikus mägede elanikus leiate.
