Inimese joonistamine on paljude kunstnike jaoks nii kõige suurem väljakutse kui ka kõige rahuldustpakkuvam oskus. Inimkeha proportsioonide, anatoomia ja detailide tabamine nõuab kannatlikkust, vaatlusoskust ja õiget metoodikat. Paljud algajad teevad vea, püüdes joonistada silmi, nina või suud eraldiseisvate objektidena, selle asemel et näha tervikut. Kuid kui omandada mõned põhilised konstruktsioonivõtted ja mõista, kuidas valgus ja vari näol või kehal käituvad, muutub joonistamine palju kättesaadavamaks. See juhend aitab sul lahti harutada inimkuju joonistamise saladused, pakkudes praktilisi samme, mis aitavad sul jõuda märgatavalt elutruumate tulemusteni.
Proportsioonid on kõige alus
Enne kui asud detailide juurde, pead mõistma inimkeha ja näo üldist ülesehitust. Kõige levinum mõõtühik joonistamises on pea kõrgus. Täiskasvanud inimese keha on keskmiselt 7–8 pea pikkune. Kui joonistad portreed, on samuti oluline järgida teatud standardseid reegleid, mis aitavad näojooni õigesti paigutada.
Siin on mõned kuldreeglid, mida jälgida:
- Silmade asukoht: Vastupidiselt levinud arvamusele ei asu silmad näo ülaosas. Inimnäo proportsioonides asuvad silmad täpselt pea keskkohas, kui mõõta pealaest lõuani.
- Kolmandike reegel: Inimnäo saab jagada kolmeks võrdseks osaks: juuksepiirist kulmudeni, kulmudest ninaotsani ja ninaotsast lõuani.
- Silmade vahekaugus: Kahe silma vahele peaks ideaalselt mahtuma veel üks silm. See reegel aitab vältida silmade liiga lähedale või liiga kaugele joonistamist.
- Kõrvade asetus: Kõrvad algavad tavaliselt kulmude joonelt ja lõpevad nina alaosaga samal tasandil.
Harjuta nende proportsioonide joonistamist lihtsate visanditega, kasutades abijooni. Ära suru pliiatsiga kõvasti, sest need abijooned on mõeldud hilisemaks kustutamiseks või varjutamise alla peitmiseks.
Konstruktsioon: ehita inimene kui skulptuur
Eduka joonistamise võti peitub selles, et sa ei joonista mitte pilti, vaid ehitad struktuuri. Kasuta põhilisi geomeetrilisi kujundeid: kera (pea jaoks), silindreid (kaela ja jäsemete jaoks) ning kaste (kere jaoks). See aitab sul näha objekti kolmemõõtmelisena.
Alusta alati kerast. See tähistab kolju ülemist osa. Seejärel lisa näo alumine osa, mis muudab kera ovaalsemaks. Kui joonistad inimest nurga all, muutub ka kera telg. See on hetk, kus paljud algajad eksivad – nad joonistavad näo ikka otsevaates, kuigi pea on pööratud. Pööra tähelepanu sellele, kuidas keskjoon (mis jookseb läbi nina ja lõua) kõverdub vastavalt pea asendile.
Kere ja liikumine
Inimkeha joonistamisel on väga oluline nn “tegevusjoon” (line of action). See on kujuteldav joon, mis läbib selgroogu ja määrab keha üldise poosi. Kui joonistad istuvat, jooksvat või seisvat inimest, alusta alati sellest kõverast, mis määrab raskuskeskme ja tasakaalu. See annab joonisele dünaamika, vältides “puise” ja jäiga väljanägemise.
Valgus, vari ja maht
See, mis eristab amatöörlikku joonistust professionaalsest, on valguse ja varju kasutus. Paljud algajad kardavad tumedaid toone ja jätavad joonise liiga heledaks või “lameks”. Selleks, et joonis muutuks elutruuks, pead sa nägema objekte kui valguse peegeldajaid.
- Valgusallikas: Määra enne alustamist, kustpoolt valgus langeb. See on kõige olulisem otsus kogu joonise juures.
- Põhivärvid ja toonid: Kasuta vähemalt nelja erinevat tooni: helevalge (helk), keskmine toon (põhivärv), vari (koht, kuhu valgus ei ulatu) ja sügav vari (kõige tumedam osa, kus tekib kontakt pinnaga).
- Üleminekud: Väldi liiga teravaid jooni seal, kus pind on kumer. Kasuta hajureid või pliiatsi külge, et luua pehmeid üleminekuid naha toonide vahel.
Silmad ja suu: emotsioonide peegeldus
Silmad on sageli esimene asi, mida vaataja märkab. Need ei ole lihtsalt kaks ovaali, vaid keerulised sfäärid, mis istuvad silmakoobastes. Ära unusta joonistada ülalau paksust – see annab silmale sügavuse. Samuti on oluline “helk” ehk valguspunkt iirises. Ilma selle punktita näeb silm välja elutu ja klaasjas.
Suu puhul on kõige levinum viga huulte joonistamine musta kontuurjoonega. Huuled ei ole ümbritsetud tumeda joonega, vaid need on naha piirkonnad, mis muutuvad valguse käes teistsuguseks. Keskendu ülahuule varjule, sest see on tavaliselt tumedam kui alahuul, mis ulatub rohkem välja ja püüab rohkem valgust.
Materjalide valik ja tehnikad
Algajad arvavad sageli, et kallid vahendid teevad töö ära, kuid tegelikult piisab korralikust pliiatsikomplektist (H-seeria kõvadele visanditele ja B-seeria pehmetele varjutustele). Oluline on ka paberi valik – liiga sile paber ei hoia grafiiti hästi, liiga kare paber aga muudab detailide joonistamise raskeks. Keskmise tekstuuriga eskiisipaber on parim valik.
Kasuta kustutuskummi mitte ainult vigade parandamiseks, vaid ka joonistusvahendina. Eriti efektiivne on nätske kustutuskumm (kneaded eraser), mida saab vormida teravaks tipuks, et tuua esile pisikesi valguslaike, näiteks ninaotsal või silmade sees.
Levinud vead ja kuidas neid vältida
Üks suuremaid vigu on detailidesse takerdumine liiga vara. Ära hakka joonistama ripsmeid või huulekortsusid, kui pea kuju või nina asukoht pole veel paigas. Kui ehitus on vale, ei päästa ka kõige ilusamad detailid joonistust. Teine levinud viga on liiga tugev surve paberile. Kasuta alguses kerget puudutust, et saaksid vajadusel korrigeerida.
Samuti on kasulik kasutada peeglit. Kui tunned, et joonis hakkab viltu kiskuma, vaata seda läbi peegli. See annab värske vaatenurga ja aitab kohe märgata, kui mõni proportsioon on paigast ära või kui nägu on ühele poole kaldu.
Sagedamini esitatud küsimused
Kui kaua läheb aega, et õppida inimese joonistamist?
See on individuaalne protsess. Kui harjutad regulaarselt 15–30 minutit päevas, võid märgata märgatavaid tulemusi juba paari kuu jooksul. Oluline on järjepidevus, mitte intensiivsus.
Kas peaksin kasutama abijooni või oskan kohe vabakäega?
Isegi profikunstnikud kasutavad abijooni ja konstruktsiooni. Need ei ole mõeldud algajatele, vaid on tööriistad, mis aitavad hoida proportsioone paigas. Kui sa oled juba väga kogenud, võid neid teha vaid väga kergete tõmmetega, kuid baasstruktuur on alati vajalik.
Kuidas joonistada juukseid nii, et need ei näeks välja nagu kiiver?
Ära joonista iga juuksekarva eraldi. Joonista hoopis juuksemassid ehk suuremad kujundid, mis järgivad pea kuju. Seejärel lisa tekstuuri ja üksikuid salke vaid sinna, kus valgus või vari on kõige kontrastsemad.
Millist tüüpi pliiatseid peaksin kasutama?
Soovitatav on omada komplekti: HB (universaalne), 2B ja 4B (varjutamiseks) ning 2H (esialgseks visandamiseks). See katab 90% vajadustest.
Kuidas teha naha tekstuuri elutruuks?
Naha tekstuur ei koosne ainult siledatest pindadest. Väikesed poorid, tedretähnid ja kortsud lisavad elutruudust. Kuid ära liialda – tekstuur peaks olema märgatav vaid lähedalt vaadates, kaugemalt peab nahk tunduma tervikliku ja ühtlase pinnana.
Pidev areng läbi vaatluse
Inimese joonistamine on oskus, mida saab treenida nagu lihast. Mida rohkem sa ümbritsevaid inimesi vaatled – nende kehahoiakut, seda, kuidas valgus nende näol langeb, ja seda, kuidas nad liiguvad –, seda paremini hakkad sa seda kõike paberile kandma. Ära karda ebaõnnestuda. Iga ebaõnnestunud joonistus on õppetund, mis viib sind sammu lähemale meisterlikkusele. Hoia oma visandiraamatut alati kaasas ja tee kiireid visandeid inimestest kohvikus, bussis või pargis. Need kiired 2-minutilised visandid õpetavad sind nägema tervikut kiiremini kui pikad, tundidepikkused tööd, kus keskendud vaid ühele detailile. Ole kannatlik, naudi protsessi ja märka, kuidas iga järgmine joonistus muutub eelmisest enesekindlamaks ja elutruumaks.
