Lillede joonistamine on üks kõige rahuldustpakkuvamaid kunstilisi tegevusi, olgu sa siis alles alustav huviline või juba kogenud kunstnik, kes soovib oma oskusi lihvida. Paljud inimesed arvavad ekslikult, et realistliku tulemuse saavutamiseks on vaja kaasasündinud annet, kuid tegelikkuses on lillede elutruu kujutamine pigem tehnika, vaatlusoskuse ja kannatlikkuse küsimus. Kui mõistad lille struktuuri, valguse ja varju mängu ning õigeid pliiatsitõmbeid, muutub paberil olev lihtne ring kiiresti õrnaks ja elavaks õieks. Selles juhendis vaatleme samm-sammult, kuidas muuta oma lillejoonistused lamedatest visanditest kolmemõõtmelisteks ja elutruudeks kunstiteosteks.
Vaatlemise kunst: enne kui paned pliiatsi paberile
Kõige levinum viga, mida algajad teevad, on joonistamine mälu järgi, mitte päris lille vaadates. Meie aju kipub objekte lihtsustama sümboliteks – näiteks joonistame lille “koolilapse stiilis” ehk ringi keskel ja selle ümber kroonlehed. See aga ei tundu päris. Realistlik joonistamine nõuab, et lülitaksid oma loogilise mõtlemise välja ja keskenduksid sellele, mida sa tegelikult näed, mitte sellele, mida sa arvad nägevat.
Võta ette elus lill või kvaliteetne foto. Vaata seda hoolikalt:
- Millise nurga all on kroonlehed? Kas need on allapoole kaardus või suunatud üles?
- Kus asuvad varjud? Need on sageli tumedamad, kui sa arvad, eriti kroonlehtede vahelistes piludes.
- Milline on lille vars? Kas see on täiesti sirge või on sellel loomulikku looklevust?
- Kuidas on kroonlehed omavahel ühendatud? Need ei ole lihtsalt kleebitud ringi ümber, vaid kattuvad üksteisega nagu katusekivid.
Struktuuri loomine ehk skelett on kõige alus
Ära kunagi alusta detailide joonistamisega. Alusta kergetest abijoontest. Kasuta kõva pliiatsit (näiteks H või HB), et visandada üldised vormid. Kujuta ette lille kui lihtsaid geomeetrilisi kujundeid: kera, silinder või koonus. Kui joonistad roosi, alusta kesksest spiraalist, mis asub “kera” sees. Kui joonistad karikakart, alusta ringist, mis määrab õie südame suuruse, ja tõmba sellest välja kiirjad jooned, mis määravad kroonlehtede pikkuse ja suuna.
Oluline on meeles pidada, et looduses pole midagi täiesti sümmeetrilist. Kui joonistad iga kroonlehe täpselt ühesuguse ja perfektselt paigutatud, näeb lill välja nagu plastikust mänguasi. Jäta ruumi väikestele ebatäiuslikkustele – mõni kroonleht võib olla veidi kõverdunud, teine natuke lühem. Just need nüansid annavad lillele selle erilise “päris” olemuse.
Valgus, vari ja sügavus
Pärast visandi valmimist algab kõige põnevam osa – varjutamine. See on etapp, kus lame visand muutub elavaks. Selleks, et lill paistaks ruumilisena, pead sa määrama, kust tuleb valgusallikas. Kui valgus langeb vasakult, siis on lille parem külg tumedam.
Nipid varjutamiseks:
- Ära suru pliiatsit liiga kõvasti. Alusta heledate kihtidega ja lisa tumedust järk-järgult.
- Kasuta pehmet pliiatsit (näiteks 2B, 4B või 6B) tumedamate varjude jaoks. Mida pehmem pliiats, seda rikkalikumad ja sügavamad on mustad toonid.
- Pööra tähelepanu kroonlehtede servadele. Sageli on kroonlehe tipp heledam ja selle juureosa, kus see on kinnitatud varre külge, on kõige tumedam.
- Kasuta hajutajat või puhast salvrätikut, et pliiatsijooni pehmendada. Kuid ole ettevaatlik – ära liialda, et tulemus ei muutuks mudaseks.
Tekstuurid ja detailid
Päris lilledel on erinevad tekstuurid. Mõned on siidised ja siledad, teised karedad või isegi karvased. Selle edasiandmine nõuab erinevaid tehnikaid. Kui joonistad siledat kroonlehte, peaksid varjud olema sujuvad ja üleminekud pehmed. Kui joonistad aga näiteks liiliat, võid lisada väikesi täppe või triipe, mis on tüüpilised sellele lillele. Ära unusta ka lille vart ja lehti – nendel on tihti nähtavad “sooned” ehk leherood, mida on kõige parem joonistada peenikeste, katkendlike joontega.
Detailide puhul kehtib reegel: vähem on tihti rohkem. Ära proovi joonistada iga viimast kui ühte joonekest, mida näed. Vali välja kõige olulisemad mustrid ja rõhuta neid. See jätab vaatajale ruumi kujutlusvõimeks ning lill tundub loomulikum.
Levinud vead, mida vältida
Algajad kunstnikud teevad sageli vigu, mis muudavad joonistuse kohmakaks. Üks suuremaid on piirjoonte liiga tugev rõhutamine. Päriselus ei ole kroonlehtedel paksu musta kontuuri. Kui joonistad kontuure, tee need väga õrnad, nii et need hiljem varjutamise ajal sulanduksid taustaga.
Teine levinud viga on liiga väike kontrastsus. Kui kasutad vaid halli toone, jääb pilt tuhmiks. Ära karda kasutada tõeliselt tumedaid toone (kuni mustani välja) sügavamates varjukohades. Kontrast muudab lille paberil elama ja tõstab selle esile. Samuti jälgi, et su paber oleks puhas – rasvased sõrmejäljed paberil võivad joonistuse kvaliteeti rikkuda, eriti kui kasutad grafiiti.
Korduma kippuvad küsimused
Küsimus: Millist pliiatsit peaks algaja lillede joonistamiseks kasutama?
Vastus: Alustamiseks piisab komplektist, kus on HB, 2B ja 4B pliiatsid. HB on suurepärane visandamiseks, 2B üldiseks varjutamiseks ja 4B sügavate varjude lisamiseks. Kvaliteetne kustutuskumm ja teritaja on samuti hädavajalikud.
Küsimus: Kui kaua võtab aega ühe realistliku lille joonistamine?
Vastus: See sõltub detailide hulgast. Lihtsa lille visandi võib teha 15 minutiga, kuid põhjalik, varjutatud ja tekstuuriga joonistus võib võtta paar tundi. Ära kiirusta – joonistamine on protsess, mis peaks olema nauditav.
Küsimus: Kas ma pean oskama värvidega töötada, et lill näeks välja nagu päris?
Vastus: Sugugi mitte. Must-valge grafiitjoonistus võib olla sama, kui mitte veelgi mõjusam kui värviline pilt. Varjude ja valguse õige kasutamine on olulisem kui värvid.
Küsimus: Kuidas joonistada kroonlehtede vahelisi üleminekuid, ilma et need kokku sulaksid?
Vastus: Kasuta visandamise etapis selgeid jooni ja jäta kroonlehtede vahele väike valge ala, kui nad on üksteise peal. See “negatiivne ruum” aitab eristada kroonlehti ilma, et peaksid neid paksu joonega ümbritsema.
Edasijõudnute nipid professionaalsema tulemuse saavutamiseks
Kui oled selgeks saanud põhitõed, on aeg liikuda edasi ja katsetada keerukamate tehnikatega. Üks parimaid viise oma tööd täiustada on kasutada niinimetatud “kustutuskummiga joonistamist”. Selle asemel, et ainult pliiatsiga paberile lisada, võid kogu kroonlehe kergelt halliga ära varjutada ja seejärel kustutuskummiga (soovitavalt pehme “kneaded eraser” ehk voolitav kustutuskumm) “tõmmata” paberile heledaid kohti ehk esiletõstetud alasid. See loob väga realistliku valguse peegelduse.
Teine trikk on töötada kihtidena. Ära ürita saada õiget tooni kohe esimese korraga. Kanna paberile õrn kiht grafiiti, hajuta see, lisa teine kiht tumedamasse piirkonda, hajuta jälle. Selline kihiline lähenemine loob sügavuse, mida on võimatu saavutada ühe tugeva pliiatsitõmbega. Lisaks tasub pöörata tähelepanu taustale. Mõnikord piisab väikesest varjust lille taga, et lill tunduks “istuvat” pinnal, mitte hõljuvat õhus.
Lõpetuseks pea meeles, et iga kunstnik areneb oma tempos. Mõni joonistus võib ebaõnnestuda, ja see on täiesti normaalne. Analüüsi, mis valesti läks, ja proovi uuesti. Lillede joonistamine on oskus, mis areneb läbi tuhandete pliiatsitõmmete. Ole kannatlik, vaatle loodust ja naudi loomeprotsessi. Mida rohkem sa praktiseerid, seda rohkem hakkad nägema detaile, mida varem märganud ei oleks – õrnu sooni kroonlehtedel, valguse murdumist kastepiiskades ja varre peent struktuuri. See tähelepanelikkus ongi võti, mis muudab su joonistused tõeliselt elutruuks ja lummavaks.
