Paljud meist on kooliajal õppinud, et maailmas on kindel arv riike, kuid täiskasvanuna sellele teemale lähemalt vaadates selgub kiiresti, et tegemist on ühe maailmapoliitika kõige keerulisema ja vaieldavamate küsimustega. Ükskõik, kas vaatame maailmakaarti, otsime infot entsüklopeediatest või loendame ÜRO liikmesriike, satume alati erinevatele numbritele. Küsimus sellest, mitu riiki maailmas tegelikult on, ei ole pelgalt statistiline ettevõtmine, vaid sügavalt poliitiline, juriidiline ja filosoofiline mõistatus. Selles artiklis lahutame lahti selle segaduse põhjused ning uurime, miks ei saa me kunagi anda ühest ja lõplikku numbrit, mis rahuldaks kõiki osapooli.
Miks ei ole riikide arvu osas üksmeelt?
Riigi defineerimine tundub pealtnäha lihtne: territoorium, rahvastik, valitsus ja suveräänsus. Ometi on just “suveräänsuse” mõiste see, mis tekitab kõige rohkem lahkarvamusi. Rahvusvahelises õiguses on peamiseks aluseks 1933. aastal sõlmitud Montevideo konventsioon, mis sätestab riigi tunnused, kuid praktikas sõltub riigi staatus eelkõige sellest, kas teised riigid seda tunnustavad. See ongi peamine komistuskivi.
Riikide arvu määramisel kohtame peamiselt kolme suurt lähenemist:
- ÜRO liikmesriigid: See on kõige sagedamini kasutatav mõõdupuu. Hetkeseisuga on ÜRO-s 193 liikmesriiki.
- ÜRO vaatlejariigid: Lisaks liikmetele on ÜRO-l kaks alalist vaatlejariiki – Vatikan ja Palestiina. See tõstab “ametliku” arvu 195-ni.
- De facto riigid: Need on poliitilised üksused, mis toimivad nagu riigid, kontrollivad oma territooriumi ja elanikkonda, kuid mida rahvusvaheline üldsus pole täielikult tunnustanud.
Segadus tekib sellest, et rahvusvaheline tunnustus on poliitiline akt. Kui üks riik tunnustab teist, teeb ta seda sageli strateegilistest huvidest lähtuvalt, mitte puhtalt juriidiliste kriteeriumide alusel. Seetõttu on riikide nimekiri pidevas muutumises.
ÜRO roll ja selle piirid
ÜRO on maailma tähtsaim organisatsioon, kuid see ei ole maailmavalitsus, mis jagaks välja “riigi staatuse sertifikaate”. ÜRO liikmesus on pigem konsensusel põhinev klubi. Kui riik soovib ÜRO-ga liituda, peab ta läbima keerulise protsessi, kus Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee peavad andma oma heakskiidu. Siin aga põrkame sageli vetoõiguse probleemiga. Kui kasvõi üks viiest alalisest julgeolekunõukogu liikmest (USA, Venemaa, Hiina, Prantsusmaa, Suurbritannia) otsustab uue riigi tunnustamise blokeerida, jääb see riik ametlikust süsteemist välja, sõltumata sellest, kui hästi ta riigina toimib.
See tähendab, et ÜRO-sse kuulumine ei ole ainus tõestus riigi olemasolust. Näiteks Taiwan on ajalooliselt olnud keerulises olukorras, kus ta on küll majanduslikult ja poliitiliselt täiesti iseseisev toimija, kuid diplomaatiline surve Hiina poolt takistab paljudel riikidel teda ametlikult iseseisva riigina tunnustamast.
De facto riigid ja hallid tsoonid
Maailmas on mitmeid territooriume, mida nimetatakse de facto riikideks. Need on piirkonnad, mis on saavutanud iseseisvuse, omavad oma põhiseadust, armeed, valitsust ja valuutat, kuid millele ei ole antud laialdast rahvusvahelist tunnustust. Selliste riikide hulka kuuluvad näiteks:
- Kosovo: Osaliselt tunnustatud riik, mille iseseisvust toetab suur osa lääneriike, kuid mille staatust vaidlustavad mitmed teised suuremad jõud.
- Taiwan: Funktsionaalne demokraatia, mis tegutseb iseseisva riigina, kuid ametlik tunnustus on diplomaatilistel põhjustel piiratud.
- Somaalimaa: Piirkond, mis on de facto iseseisev olnud aastakümneid, kuid mida ametlikult loetakse Somaalia osaks.
- Põhja-Küpros: Tunnustatud vaid Türgi poolt, kuid toimib eraldi üksusena.
Need näited illustreerivad hästi, miks pole ühest vastust küsimusele, mitu riiki maailmas on. Kui loendame vaid neid, keda tunnustavad kõik teised, on arv üks. Kui loendame neid, kes kontrollivad oma territooriumi, on arv hoopis teine.
Geopoliitika mõju tunnustamisele
Riikide arvu üle peetavad vaidlused on sageli otseselt seotud suurriikide huvidega. Tunnustamine on tööriist, mida kasutatakse poliitilise surve avaldamiseks. Kui riik tunnustab uut iseseisvujat, võib see tähendada suhete katkemist teise suurriigiga. Seetõttu näeme sageli olukordi, kus riikidevaheline tunnustamine sõltub “blokkidest”.
Ajalugu on näidanud, et riikide piirid on dünaamilised. 20. sajandi jooksul, eriti pärast Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemist, tekkis maailmakaardile kümneid uusi riike. Iga selline sündmus tõi endaga kaasa pikad vaidlused selle üle, kes võib ennast riigiks nimetada ja kes mitte. See on tõestus sellest, et riiklus ei ole staatiline seisund, vaid pidev diplomaatiline protsess.
Kuidas spordivõistlused ja olümpiamängud segadust lisavad
Paljud inimesed teevad vea, arvates, et spordiorganisatsioonide nimekirjad peegeldavad maailma riikide arvu. Näiteks FIFA-l on liikmeid rohkem kui ÜRO-l. See tuleneb sellest, et FIFA lubab eraldi liikmetena osaleda territooriumidel, mis ei ole iseseisvad riigid, nagu Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa, mis moodustavad üheainsa Suurbritannia. Samuti on olümpiamängudel osalejate arv sageli erinev ÜRO liikmesriikide arvust. Need spordiorganisatsioonide nimekirjad on loodud funktsionaalsuse ja ajaloo, mitte rangete juriidiliste kriteeriumide põhjal.
Korduma kippuvad küsimused
Miks loetakse ÜRO liikmesriikide arvu “ametlikuks”?
ÜRO liikmesus tähendab, et enamik maailma riike on tunnustanud selle üksuse suveräänsust. See on mugav konsensuspõhine arv, mis lihtsustab rahvusvahelist suhtlust, kaubandust ja lepingute sõlmimist.
Kas Taiwan on riik?
Taiwan vastab kõigile riikluse kriteeriumidele: tal on oma valitsus, raha, passid ja armee. Kuid kuna paljud riigid ei taha Hiinaga diplomaatilisi suhteid rikkuda, puudub Taiwanil ametlik tunnustus paljudes rahvusvahelistes organisatsioonides. Seega on vastus: poliitiliselt vaieldav, kuid funktsionaalselt riik.
Mitu riiki on maailmas kokku koos tunnustamata üksustega?
Sõltuvalt sellest, milliseid kriteeriume kasutada (nt kas lugeda riigiks piirkondi, millel on vähemalt ühe teise riigi tunnustus või vaid neid, mis toimivad täielikult iseseisvalt), võib see number varieeruda 195 ja 210 vahel. Mingit ametlikku nimekirja, mis kõik üksused kokku loeks, ei eksisteeri.
Kas riikide arv võib tulevikus väheneda?
Jah, ajalugu on näidanud, et riigid võivad ühineda või kaduda. Näiteks Saksamaa taasühinemine 1990. aastal vähendas ametlike riikide arvu. Samuti võivad kliimamuutused või majanduslikud liidud muuta riikluse kontseptsiooni tulevikus veelgi keerulisemaks.
Tunnustamise subjektiivsus ja selle pikaajaline mõju
Vaadates tagasi kogu sellele andmekogumile, saab selgeks, et riigi definitsioon on pidevas muutumises. Me elame maailmas, kus juriidilised dokumendid, nagu Montevideo konventsioon, annavad raamistiku, kuid reaalses elus juhib protsessi poliitiline tahe ja diplomaatiline tunnustamine. See subjektiivsus tähendab, et riikide arv maailmas on alati hinnanguline, mitte absoluutne tõde.
See teadmine on oluline ka maailma mõistmiseks tervikuna. Kui me mõistame, et riikide arv sõltub vaatenurgast, muutuvad ka uudised piirkondlikest konfliktidest selgemaks. Me näeme, et võitlus tunnustamise eest on sageli olulisem kui võitlus territooriumi üle, sest tunnustamine avab uksed rahvusvahelisele majandusele, toetustele ja julgeolekugarantiidele. Lõppkokkuvõttes on riiklus sotsiaalne konstrukt – see toimib täpselt nii kaua ja nii hästi, kui suudame selles konsensuse saavutada. Seega jääb küsimus riikide täpsest arvust igavesti avatuks, pakkudes huvitavat peegeldust inimkonna võimest luua süsteeme, mis on ühtaegu nii stabiilsed kui ka pidevas muutumises.
