Kõik me oleme koolis õppinud geograafiat ja vaadanud seinakaarte, kus riigid on selgelt piiritletud värviliste aladena. Ent kui esitada küsimus, mitu riiki maailmas tegelikult on, avastame üsna pea, et vastus polegi nii ühene, kui esmapilgul tundub. See ei ole küsimus, millele saab vastata lihtsa numbriga, sest riikluse määratlemine on seotud keerulise poliitika, ajaloo ja rahvusvahelise õigusega. Ühelt poolt tundub see matemaatiline küsimus, teisalt aga sügavalt filosoofiline ja diplomaatiline pusle, mis sõltub sellest, keda me usume ja milliseid kriteeriume kasutame. Selles artiklis sukeldume sügavale maailma poliitilise kaardi telgitagustesse, et mõista, miks tänapäeva maailmas pole olemas ühtset “õiget” riikide arvu ja miks see arv on pidevas muutumises.
ÜRO kui rahvusvahelise tunnustuse mõõdupuu
Kõige sagedamini kasutatavaks standardiks riikide arvu määramisel on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liikmesriikide arv. See on loogiline lähenemine, sest ÜRO on maailma tähtsaim rahvusvaheline organisatsioon ja selle liikmesus on paljude jaoks märk sellest, et tegemist on legitiimse, iseseisva riigiga. Praeguse seisuga on ÜRO-s 193 liikmesriiki. See number on paljudele geograafiaõpikutele aluseks, kuid see ei anna täielikku pilti.
Lisaks täisliikmetele on ÜRO-l ka kaks vaatlejariiki: Püha Tool (Vatikan) ja Palestiina. Kui liita need 193 liikmesriigile, saame kokku 195. See arv on kõige levinum vastus küsimusele “mitu riiki maailmas on”, kui otsitakse tasakaalustatud ja üldtunnustatud numbrit. Siiski on oluline mõista, et isegi see arv ei ole kivisse raiutud. ÜRO liikmesus ei sõltu mitte ainult riigi tegelikust võimest valitseda oma territooriumi, vaid ka poliitilistest protsessidest, nagu Julgeolekunõukogu soovitused ja Peaassamblee hääletused. Mõned riigid, mis on tegelikult täiesti sõltumatud ja funktsioneerivad iseseisvalt, ei pruugi olla ÜRO liikmed kas poliitilistel põhjustel või seetõttu, et nad pole taotlenud liitumist.
Miks on riigi määratlemine nii keeruline?
Rahvusvahelises õiguses on olemas klassikaline kriteerium, mida nimetatakse Montevideo konventsiooniks (1933). Selle kohaselt peab riigil olema neli peamist tunnust, et teda saaks pidada riigiks:
- Alaline elanikkond.
- Määratletud territoorium.
- Valitsus.
- Võime astuda suhetesse teiste riikidega.
Kõlab lihtsasti, eks? Tegelikkuses on aga kõige kriitilisemaks teguriks just neljas punkt: tunnustamine. Riik võib omada kõiki kolme esimest tunnust, kuid kui teised riigid keelduvad teda riigina tunnustamast, on tema rahvusvaheline staatus äärmiselt habras. See ongi peamine põhjus, miks meil on nii palju “de facto” (tegelikult toimivaid) riike, mida rahvusvaheline üldsus ei tunnusta “de jure” (õiguslikult) riikidena.
Mõelgem näiteks Taiwanile. Taiwanil on oma valitsus, oma armee, oma valuuta, oma passid ja ta toimib täielikult iseseisva demokraatliku riigina. Kuid kuna Hiina Rahvavabariik peab seda oma provintsiks ja survestab teisi riike mitte tunnustama Taiwani iseseisvust, on Taiwani rahvusvaheline staatus väga keeruline. Paljud riigid suhtlevad Taiwaniga mitteametlikult, kuid ei pea teda ametlikult iseseisvaks riigiks. See näitab, kuidas geopoliitika on palju mõjukam kui pelk riikluse teoreetiline definitsioon.
Vaidlusalused territooriumid ja tunnustamata riigid
Maailmas on palju territooriume, mis tegutsevad nagu riigid, kuid mida enamik maailmast ei tunnusta. Need on nii-öelda halli tsooni riigid. Mõned näited:
- Kosovo: Osa maailma riikidest tunnustab Kosovot iseseisva riigina, kuid teine osa (sealhulgas Serbia, Venemaa ja Hiina) mitte. See tähendab, et Kosovo riiklik staatus sõltub sellest, kellelt te küsite.
- Abhaasia ja Lõuna-Osseetia: Need piirkonnad on Gruusiast eraldunud, kuid nende iseseisvust tunnustab vaid väike hulk riike, peamiselt Venemaa ja mõned teised samalaadses olukorras olevad üksused.
- Somaalimaa: Piirkond, mis on de facto iseseisev Somaalia põhjaosas, on stabiilsem kui paljud tunnustatud riigid, kuid ametlikult peetakse seda endiselt Somaalia osaks.
- Põhja-Küprose Türgi Vabariik: Tunnustatud vaid Türgi poolt.
Need näited illustreerivad, miks ühtse arvu leidmine on võimatu. Kui loendame vaid täielikult tunnustatud riigid, saame ühe arvu. Kui loendame kõik üksused, mis funktsioneerivad iseseisvate riikidena, on arv oluliselt suurem. Küsimus taandub sellele, mida me peame “riigiks” – kas see on juriidiline dokumentide kogum või reaalne kontroll territooriumi üle?
Ajaloolised ja poliitilised muutused
Riikide arv ei ole staatiline ka ajas. Ajalugu on täis riikide tekkimist ja kadumist. 20. sajand oli selles osas eriti intensiivne. Pärast teist maailmasõda ja koloniaalajastu lõppu tekkis tohutul hulgal uusi riike. Nõukogude Liidu lagunemine 1991. aastal lisas maailma kaardile korraga 15 uut iseseisvat riiki. Jugoslaavia lagunemine lisas veelgi. Need sündmused näitavad, et riigipiirid on pidevas voolamises ja kaardid vananevad kiiresti.
Samuti võib juhtuda, et riigid ühinevad. Näiteks Saksamaa taasühinemine 1990. aastal vähendas riikide arvu ühe võrra. Tulevikus võivad sarnased protsessid – olgu need siis rahumeelsed ühinemised või keerulised eraldumised – riikide arvu taas muuta. Poliitiline tahe, rahvuslik enesemääramisõigus ja rahvusvahelised lepingud on need jõud, mis neid muudatusi juhivad.
Spordiorganisatsioonid ja muud alternatiivsed loendused
Kui rääkida riikide arvust, tasub tähele panna ka seda, et erinevad organisatsioonid loendavad riike erinevalt. See sõltub nende eesmärkidest. Näiteks FIFA, jalgpalliarendusorganisatsioon, tunnustab palju enamat kui ÜRO. FIFA-l on üle 200 liikmesliidu, kuna nad lubavad liikmeks astuda ka territooriumidel, mis ei ole iseseisvad riigid (näiteks Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iiri on kõik eraldi FIFA liikmed, kuigi moodustavad koos Ühendkuningriigi).
See näitab, et “riik” on mõiste, mida kasutatakse erinevates kontekstides erineva tähendusega. Spordis on oluline kultuuriline ja ajalooline identiteet, poliitikas on oluline suveräänsus ja diplomaatiline tunnustus. Seetõttu pole ime, et tavainimesel on keeruline orienteeruda, kui vastused varieeruvad sõltuvalt sellest, kas küsimus esitati diplomaadile, geograafile või spordikommentaatorile.
Korduma kippuvad küsimused
Miks on erinevates allikates riikide arv erinev?
Riikide arv erineb peamiselt seetõttu, et puudub üldine rahvusvaheline konsensus tunnustamata või osaliselt tunnustatud riikide staatuse kohta. Üks allikas võib lugeda ainult ÜRO liikmeid, teine võib lisada vaatlejariigid ja kolmas arvestada ka de facto iseseisvaid alasid.
Kas Taiwan on riik või mitte?
Taiwanil on kõik riigi tunnused, kuid poliitilistel põhjustel ei tunnusta enamik maailma riike seda ametlikult, et mitte rikkuda suhteid Hiinaga. Seega on vastus keeruline ja sõltub vaatenurgast – tehniliselt tegutseb Taiwan kui riik, diplomaatiliselt on selle staatus vaieldav.
Mitu riiki on maailmas kokku?
Kõige sagedamini aktsepteeritud vastus on 195 (193 ÜRO liikmesriiki + 2 vaatlejariiki). See on kõige turvalisem number, mida kasutada ametlikes kontekstides.
Kas riikide arv võib tulevikus muutuda?
Jah, riikide arv on pidevas muutumises. Ajalugu on näidanud, et riigid tekivad (eralduvad), ühinevad või kaovad. See sõltub geopoliitilistest muutustest, rahvuslikest liikumistest ja rahvusvahelisest diplomaatiast.
Geograafiline ja kultuuriline vaade riiklusele
Kui vaatame maailma mitte läbi poliitiliste prillide, vaid pigem kultuurilisest või geograafilisest vaatenurgast, muutub küsimus riikidest veelgi huvitavamaks. Inimesed kipuvad samastama riiki rahvusega, kuid need kaks ei ole alati kattuvad. On olemas riike, kus elab palju erinevaid rahvusi, ja on rahvusi, kes on hajutatud mitme riigi vahel, omamata oma “oma” riiki. See lisab riikluse mõistele veel ühe tasandi – kas riik on maa-ala või on see rahvaste kooslus?
Kaardid on tihtipeale koostatud Eurotsentristlikust vaatenurgast. Lääne mudel suveräänsest riigist, millel on kindlad piirid, tekkis Euroopas Vestfaali rahu sõlmimisega 1648. aastal. See mudel on levinud üle kogu maailma ja muutunud universaalseks normiks. Kuid paljudes maailma osades, eriti ajaloos, olid piirid voolavamad ja riikluse mõiste teistsugune. Tänapäeva maailmas oleme aga sundinud kõik sellesse ühtsesse raamistikku, mis omakorda tekitabki pingeid ja probleeme piiride ning iseseisvuse määratlemisel.
Lõppkokkuvõttes on riikide arvu määramine rohkem kui lihtsalt lugemisharjutus. See on rännak läbi ajaloo, rahvusvahelise õiguse labürintide ja poliitiliste mängude. See õpetab meile, et maailm pole nii must-valge, kui kaardid püüavad meile näidata. Riikide arv on sümbol sellest, kui keeruline ja mitmetahuline on inimühiskond ise. Järgmine kord, kui keegi küsib, mitu riiki maailmas on, teate nüüd, et vastus ei peitu numbris, vaid mõistmises, miks see number on just selline ja kuidas see on kujunenud läbi pikaajaliste protsesside.
